Veebisaidi eesmärk on kajastada Suurbritannia täielikku toetust Eesti iseseisvusvõitluses. See hõlmas keerulisi poliitilisi arutelusid ja poliitika kujundamist käimasolevas sõjas Saksamaa ja Austria-Ungari vahel, kolme impeeriumi lagunemist ning Pariisi rahukonverentsi. Suurbritannia pühendumuse kõige silmapaistvamaks demonstratsiooniks oli kuningliku mereväe eskaadri paigutamine Läänemerele. Üks nende ülesannetest oli salateenistuse agendi toetamine Venemaal. Lisaks pakkusid Briti armee ja kuninglike õhujõudude liikmed väljaõpet ja osalesid operatsioonides. Eesti iseseisvumiseks võimaluse andnud taust tekkis 1917. aasta alguses.

1917. aasta märtsis Venemaal toimunud revolutsioon andis eestlastele võimaluse suuremaks autonoomiaks. Venemaa Ajutise Valitsusega lepiti kokku, et Eesti on „vaba riik Venemaa Föderatsioonis“ ning juulis toimusid valimised. Tulemusega rahulolematud bolševikud haarasid Tallinnas võimu. Sakslased, püüdes Peterburi ähvardada, vallutasid Saaremaa ja Hiiumaa – see oli osaks nende strateegiast, et sundida bolševikke rahuläbirääkimisi pidama. Seejärel vedasid enamlased ja sakslased Eesti üle vägikaigast, kuni enamlased hülgasid Tallinna enne sakslaste saabumist. Võimaluse avanedes kuulutas Eesti välja iseseisvuse 23. veebruaril 1918. a Pärnus ja järgmisel päeval ka Tallinnas. See aga ei kestnud kaua, kuna sakslased jõudsid kohale 25. veebruaril ning 3. märtsil kirjutasid bolševikud Saksamaa sõjalise surve all alla Brest-Litovski lepingule.

Aimates, et teekond iseseisvumiseni on okkaline, oli välismaale saadetud Eesti delegatsioon, mis tutvustas Eestit maailmale ja kutsus toetama. 1918. aasta jaanuaris olid nad Petrogradis (Peterburis), märtsis Stockholmis ja aprillis jõudis Ants Piibu, Kaarel Pusta ning Eduard Virgo delegatsioon Londonisse. Nad kohtusid Suurbritannia välisministri Arthur Balfouriga ja esitasid märgukirja, milles rõhutati Eesti inimeste saksavastaseid tundeid. Balfour teatas Eesti välisdelegatsioonile Tema Majesteedi valitsuse valmisolekust tunnustada Eesti Ajutist Maanõukogu de facto iseseisva organina kuni 18. jaanuaril 1919 alanud Pariisi rahukonverentsini. Just sel konverentsil pidi otsustatama kõik nõuded iseseisvusele, mis tekkisid lagunenud Vene, Saksa ja Austria-Ungari impeeriumite tagajärjel. Samuti kinnitas kiri Suurbritannia valmisolekut võtta vastu professor Ants Piip kui Eesti Ajutise Valitsuse diplomaatiline esindaja. Piip jäi esimese Eesti suursaadikuna Londonisse. Ta kohtus sõjaväelastega, et korraldada Eesti valitsuse toetamist relvade ja kuningliku mereväe eskaadriga.

Briti poliitiline suhtumine hakkas sellest ajast peale ilmet võtma. Alamkojas toimus arutelu selle üle, kuidas sõda lõpetada ja mitte premeerida Saksamaad agressiooni eest – nagu näiteks lubada neil teha oma vürstidest valitsejad Leedus, Kuramaal ja Eestis. Jaan Tõnisson võttis vägede Eestisse saatmise osas ühendust Rootsi valitsusega. Alates 1918. aasta sügisest oli Suurbritannia ja Eesti ühiseks poliitikaks Rootsi, Soome ja Taani veenmine, et Eestile saadetaks appi vägesid, mis täidaks sakslaste lahkumisel tekkiva võimutühjuse ja hoiaks bolševikke eemal.

Briti valitsuskabinet kogunes 11. novembril 1918 – relvarahu päeval – et arutada mereväe sekkumist Baltimaades. Motiivideks olid bolševismi allasurumine, Suurbritannia kui Läänemere peamise merejõu alalhoidmine, Suurbritannia Venemaa investeeringute kaitsmine, Murmanski mereväebaasi kaitsmine ning Saksamaa tegevuse vastu võitlemine selles piirkonnas, kuna relvarahu kehtis vaid läänerindel.

20. novembril avaldas Suurbritannia asevälisminister Robert Cecil Eestile toetust ja lubas anda sõjalist abi. 27. novembril võtsid Forthi sadamast suuna Eesti poole kuningliku mereväe 6 kergristleja eskaader (5 kergristlejat ja 9 hävitajat) 1. ja 2. hävitajaflotill, seitse miiniveeskjat ja väeüksuste veolaev kontradmiral Alexander-Sinclairi juhtimisel. Bolševike 7. armee 6. laskurdiviis ründas Narvat 28. novembril kell 05:30, millele järgnes 2 (Viljandi) kommunistliku pataljoni laevarünnak edelast. Kokku osales rünnakus 4000–6000 meest. Algas Eesti Vabadussõda.

Kuninglik merevägi jõudis Tallinna lahele 12. detsembril 1918 kell 15. Bolševikud olid Tallinnast vaid 35 km kaugusel. Pärast ülitähtsate relvade ja laskemoona mahalaadimist tulistas 15. detsembril kuninglik merevägi Eesti iseseisvuse toetuseks esimesed lasud.

Rohkem teavet nende sündmuste kohta leiate ajateljelt.