Eesti delegatsioon koosseisus Ants Piip, Mihkel Martna ja Eduard Virgo esitab Londonis Suurbritannia valitsusele kirjaliku abipalve, milles palutakse alljärgnevat:
- veenda Saksamaad evakueerima oma Baltikumis asuvad väeosad;
- saata esimesel võimalusel tuge maa- ja mereväe näol;
- saata Eesti vägedele relvastust;
- saata Eestisse toiduaineid.
Eesti abipalvet arutatakse välisministri abi lord Robert Cecili kabinetis. Koosolekul osalevad Piip, Martna ja Virgo, Briti Admiraliteedi staabiülem viitseadmiral Sydney Fremantle ja kindralstaabi esindaja kolonel Kisch. Eesti delegatsioon selgitab oma olukorda ning palub Suurbritannia valitsuselt kiirelt vastust. Sama päeva lõpus otsistab Suurbritannia valitsus toetada Balti riikide iseseisvuspüüdlusi relvastusega.
Briti kavandatava laevastikuüksuse ülemaks määratakse 6. kergeristlejate eskaadri komandör kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclair. Ühendkunigriigi poliitilise toetuse märgiks Eestile ja Lätile ning relvade ohutuks transportimiseks Balti riikidesse saab Sinclair ülesandeks moodustada sõjalaevade eskaader. Eskaadri operatiivbaasiks määratakse Kopenhaageni sadam.
24. novembril 1918 saab Sinclair valitsuselt alljrgnevad instruktsioonid Läänemere operatsiooniks Red Trek:
- moodustada sõjalaevade eskaader;
- Läänemerel viibides “hoida Briti lipp nähtaval ning toetada olukorrale vastavalt Briti poliitilisi eesmärke”;
- vastavalt eskaadri ülema äranägemisele varustada Eesti Ajutist Valitsust relvadega.
Kopenhaagenisse jõudes tuleb eskaadril oodata täiendavaid korraldus ning välitda igasugust kokkupuudet Punaarmee ja selle mereväega.
26. novembril alustavad Rosyth´i sadamast teekonda Kopenhaagenisse kergristlejad koos hävitajatega, sama sihi võtavad vastavalt Granton’i ja Methilhaven’i sadamast väljuvad miinitraalrid ja varustuslaevad. Taani põhjaosas Ellekilde’i juures sõidab söelaev Tregath madalikule ega jõua sihtkohta. Admiraliteet saadab teele asenduslaeva, mis miinikokkupõrke tagajärjel Põhjamerel upub.
1. detsembril kirjutas ajaleht Sotsiaaldemokraat:
Nagu ametlikult poolt kuulda, oodatakse täna Inglise laevastikku Tallinnasse jõudvat.
Meie paljukannatanud kodumaale tähendab see uut ajajärku, mis võib olla aastakümneteks rahva elu põllule jälgi jätab. <…>
Inglismaa, kelle sõjalaevu täna Tallinna reidile arvatakse ilmuvat, on Eesti omariikluse vastu sõbralikule seisupaigale asunud.
Loe katkendit originaalist:
Kogu ajaleht on leitav siin.
Viimase info saamiseks kohtub Sinclair Kopenhaagenis Briti konsuli Lord Kilmarnock’i ja Eesti saadiku Karl Menning’iga. Tegemist on admirali esimese vahetu kokkupuutega Eesti Vabariigi esindajaga, kes kirjeldab oma riigis valitsevat kriitilist olukorda. Menning palub Briti eskaadril asuda Talllinna poole teele võimalikult kiiresti, et osutada tuge Eesti Ajutisele Valitsusele ning hoida ära Eesti okupeerimine enamlaste poolt. Eskaader saabub Liepāja sadamasse 1. detsembril, kuid miiniohu tõttu ei malda Sinclair eskaadrit Liepājast põhja poole viia.
Tallinna Teataja kirjutas:
Inglise laevastiku eelvägi, 12 torpeedopaati, sõitis täna Liibawi sadamasse sisse.
Terve ajaleht on leitav siit.
Vaatamata selgetele instuktsioonidele hoiduda lahingutegevusest Punaarmee laevastikuga, otsustab admiral Sinclair eskaadri siiski Eestisse tuua. Oma raportis kirjutab Sinclair alljärgmist:
Minu jäämine Libau’sse kuulujuttude pärast nagu liikunuks Revali kandis Vene bolševike laevad, kinnistab arusaama nagu oleks bolševikel Ida-Baltikumis vääramatu ülemjõud. Kahtlemata mõjub see väga muserdavalt eestlastele ning lisab kindlustunnet enamlastele. …minu jäämine Libau’sse mõjuks moraalselt laastavamalt kui võimalik kokkupõrge jõupositisioonil olevate bolševike vägedega Revali läheduses.
Loe katkendit raportist:
Teel Tallinnasse, ööpimeduses lääne poolt Saare- ja Hiiumaast möödudes sõidab eskaadri teine alus, kergeristleja Cassandra miinile ja upub 5. detsembril kell 3:00. Hukkub 11 meeskonnaliiget. Võttes arvesse miiniohtu ja uppumissurmast pääsenud laevameeskonna olukorda otsustab Sinclair Tallinnasse minekust loobuda. 7. detsembril naaseb eskaader Kopenhaagenisse.
Ajutise Valitsuse välisminister Jaan Poska teavitab Londonit, et Punaarmee ja Balti laevastik on alustanud Eesti suunas ühispealetungi. Poska usub, et kartes Briti eskaadri peatset saabumist Tallinna, üritavad enamlased pealinnas võimalikult kiiresti võimu haarata. Vaatamata eskaadri kahanenud suurusele, otsustab admiral Sinclair taas Läänemerele suunduda.
Eestile lubatud relvaabi kandvad Briti laevad jõuavad Kopenhaagenisse, kus liituvad eskaadriga. Kahjustusi saanud kergristleja Calypso ning hävitajad Verulam ja Westminster saadetakse tagasi Suurbritanniasse. Eskaadri koosseisu jäävad kaks kergristlejat ja seitse hävitajat.
Eskaader koos transpordilaevadega suundub Kopenhaagenist Liepājasse.
Polkovnik Johan Laidoner saab Eesti Sõjaministeeriumilt volituse Liepājasse sõitmiseks, et juhatada Briti eskaader läbi miiniväljade Tallinna. Teda saadavad seitse lootsi. Laidoner asub Osmussaarelt teele 9. detsembril puksiirlaeva Revali pardal, kuid suure tormi tõttu jõutakse Liepājasse alles 11. detsembril.
Kohe peale maabumist tervitab admiral Sinclair polkovnik Laidoneri kergeristlejal Cardiff. Laidoner selgitab admiral Sinclairile Eesti sõjalist olukorda. Ilmselgelt avaldab Laidoner Briti admiralile muljet, sest juba samal päeval otsustab Sinclair sõjalaevad mereleminekuks valmis seada. 11. detsembril kell 22:45 lahkub Briti eskaader täiskoosseisus Lätist.
Eesti lootsid aitavad Briti laevadel ohtliku teekonna kaotusteta läbida. 12. detsembril jõuavad mereväelaevad Tallinnasse, kus Eesti Ajutise Valitsuse liikmed ja Eesti peastaabi ülem kindralmajor Larka koheselt eskaadri lipulaeva Cardiffi pardale astuvad. Pärast kohtumist Eesti valitsuse esindajatega annab Sinclair korralduse lossida järgmisel päeval Tallinna sadamasse alljärgnevad relvad:
- 100 Lewise kuulipildujat 3 332 160
padruniga, - 50 Madseni kuulipildujat,
- 5000 vintpüssi 3 450 000 padruniga,
- 28 süvaveepommi 50
detonaatoriga, - 1000 mürsku 40 mm suurtükkidele.
Ajutine Valitsus korraldab järgmisel päeval Briti ohvitseridele piduliku lõuna ning kutsub neid samal õhtul Estonia teatrisse muusikali vaatama.
Peastaabi ülema Ernst Põdderi telegramm Ajutise Valitsuse liikmetele:
12. detsembril koostab Eesti Ajutine Valitsus üksikasjaliku nimekirja armee jaoks vajalikust relvastusest, mis edastatakse Sinclairile. Ühtlasi palub Konstantin Päts Briti sõjalaevadel jääda Eestisse võimalikult kauaks uskudes, et brittide kohalolu aitab vältida kommunistide võimuhaaramiskatseid Tallinnas. Sinclairil puudub aga pikemaks kohalejäämiseks volitus.
Võttes arvesse Eesti kriitilist olukorda rinde eesliinil otsustab admiral Sinclair avada suurtükitule Punaarmee parema tiiva pihta. 13. detsembri hommikul saadetakse ülesannet täide viima viis hävitajat, mis aga udu tõttu Tallinnasse tagasi pöörduvad.
Päevaleht kirjutas:
Seal äkitselt: nad tulevad, inglased tulevad! Nagu kulu tuli käis see teade läbi linna, nagu oleks keegi nägemata elektrinupu peale wajutanud ja terve linna aparadi liikuma pannud.
Waba Maa kirjutas:
Eila enne lõunat oli siseministeeriumi ruumides tähtis nõupidamine, millest osa wõtsid admiral Sinclair, Inglise diplomaatiline esitaja täielikkude wolitustega ja Eesti Ajutine Walitsus terwes oma koosseisus. Nõupidamine wältas üle kahe tunni.
Ajalehe tervikuna leiad siit.
14. detsembril teevad kaks kergristlejat ja viis hävitajat teise rünnakukatse. Sedapuhku on eskaadri lipulaeva pardal ka kogenud kaugsõidukapten Johan Pitka. Pitka omab hindamatuid teadmisi kohalikest oludest ja vaenlase võimalikust paiknemisest rinde eesliinil. Sinclair on Pitkast vaimustuses, nimetades teda optimistiks ning kõige praktilisemalt meelestatud meheks, keda on eales kohanud.
Pitka soovitusel avavad laevad suurtükitule Punaarmee arvatavate tugipunktide pihta Aseris ja Purtses. Purustatakse Purtse sild ning lõigatakse läbi Punaarmee varustusteed ja sideliinid tagalaga. Tagasiteel pealinna mainib ka Pitka vajadust jätta mõned Briti laevad Tallinna kaitsma.
Ajaleht Postimees pühendab brittidele suurema osa oma esiküljest:
Mis Inglise laewastik ette wõtab, millal edasi sõidab, kui palju uusi laewu juurde tuleb, selle üle on praegu kasulikum waikida, kui pikalt kõneleda. Ühte asja võib aga siiski kindlasti ütelda: liitlased ei jäta meid hädaste.
Terve lehekülg PDF formaadis on leitav siit.
Arvestades Eesti olukorda eesliinidel võtab Sinclair vastu otsuse Tallinna, Riia ja Liepāja kaitsmiseks. Oma 23. detsembri raportis kirjutab Sinclair Revali (Tallinna) kohta alljärgnevat:
Revali sadamat külastavad vaheldumisi üks kergeristleja ja kaks hävitajat, jagades nende ajal värvatutele nii palju instruktisoone jui võimalik.
Esimesena jõuab 21. detsembril Tallinnasse kergristleja Calypso.
Katkend raportist:
Mereväekapteni Bertram Thesigeri juhtimisel, kaitsevad mere poolt kergristjelad Calypso ja Caradoc ning hävitajad Vendetta, Vortingern ja Wakeful.
Nõukogude Venemaa Balti laevastiku juhtkond otsustab organiseerida luureretke Tallinna reidil, et saada ülevaade kohapeal paiknevatest vaenlasjõududest.
Nõukogude Venemaa miiniristleja Spartak suundub vaatlusretkele Aegna ja Naissaare ümbrusesse, kus viis Briti sõjalaeva aluse vangistavad. Põgenemiskatse käigus Kuradimuna madalikule sõites saab kahjustusi Spartaki sõukruvi. Laev pukseeritakse Tallinnasse.
Balti laevastik saadab miiniristleja Avtroili kadunud Spartakit otsima. Laeva tulekut märkavad Eesti sidepostid ja edastavad info Tallinnale, kust saadetakse välja hävitajad Vendetta ja Vortigern. Neid märgates põgeneb Avtroil ida poole, kuid sellle tee lõikavad läbi vaatlusretkelt naasvad laevad Calypso, Caradoc ja Wakeful. 35 minutit väldanud tagaajamise järel alistub Avtroili meeskond Mohni saare lähistel.
Viimast korda külastab kontradmiral Sinclair Tallinnat kergeristlejal Cardiff saatjaks hävitaja Viscount. Tallinnasse tuleku üheks põhjuseks on alistatud miiniristlejate inspekteerimine. Algselt plaanib Sinclair tehniliselt korras oleva miiniristleja Avtroili oma eskaadriga kaasa võtta, kuid mõlemad laevad jäävad siiski Tallinna.
Tallinnasse jõuab teave tundmatust allveelaevast, mida on märgatud Keri tuletorni lähistel. Olukorda saadetakse koheselt uurima hävitajad Vendetta, Viscount ja Vortigern. Sõjalaevad teostavad Keri majaka lähedal ulatusliku otsingupoeratsiooni, veeskades esmakordselt Eesti Vabadussõja ajal süvaveepomme. Allveelaeva neil tabada siiski ei õnnestunud.
Admiral Sinclair kirjutab oma raportis Kopenhaagenile alljärgmist:
Briti laevade paiknemine Revalis on olnud kahtlemata positiivse mõjuga ning hiljutine kahe bolševike hävitaja kinnivõtmine on sisendanud inimestele teatavat kindlustunnet.
Praegune ülemjuhataja, kolonel Laidoner on väga noor, kuid kahtlemata võimekas ja tark ning meeldiv ametnik, kellega asju ajada. <…> Tsivilist “kindral” Pitka on ettevõtlik, energiline ning otsusekindel inimene, kes rügab tööd teha nii maismaal kui merel.
Loe katkendit rapordist:
Tallinnas paiknevad Briti sõjalaevad jagatakse kahte rühma. A grupi moodustavad kergristlejad Calypso ja Caradoc ning hävita Vortigern, mis toetasid Eesti mereväe dessanti Tsitres. B gruppi kuuluvad hävitajad Viscount ja Wessex. Nende ülesandeks on patrullida Aegna ja Suursaare vahelist ala eesmärgiga märgata ristlejat Oleg, mis teadete kohaselt sageli Suursaare lähistel ankrus oli seisnud. Nimetatud päeval ühtegi Nõukogude Venemaa Balti laevastiku alust ei märgata. Hiljem samal päeval lahkub eskaader Eestist.
Kopenhaagenis annab admiral Sinclar kontradmiral Sir Walter Covan’ile üle Balti eskaadri ülema kohustused. Lisaks lipulaevale Caledon on Cowani käsutuses kergristleja Royalist ja viis hävitajat.
Laevad jätkavad Eesti toetamist 1919. aasta detsembri lõpuni. Nimetatud aastasse mahtus hulgaliselt olulise tähtsusega sündmusi, nagu ristleja Oleg põhjalaskmine ja kuulus, sõja jaoks murrangulise tähtsusega Kronstadt Raid. Need sündmused leiavad põhjalikumat käsitlemist Geoffrey Bennett’i teoses Cowan’s War: the story of British naval operations in the Baltic 1918-1920.