Sõjalaevad

Läänemerele saadetavate sõjalaevade koosseis kinnitati 24. novembril 1918 ja koosnes viiest C-klassi kergristlejast (6. kergristlejate eskaader), üheksast V- ja W-klassi hävitajast (13. hävitajate flotill) ja seitsmest miinitraalerist (3. miinitraalerite flotill) koos kahe miiniveeskja ja kolme tankeriga. Miinitraalrid osutusid suure süvise tõttu Läänemere oludele mittesobivateks ning saadeti seetõttu tagasi Suurbritanniasse. Kontradmiral Alexander-Sinclair’i juhitud eskaadrisse kuulusid kaasaegse tehnoloogiaga ja ajavahemikus 1916-1918 ehitatud sõjalaevad, mistõttu oli tegemist tõeliselt modernse ja mobiilse üksusega.

Kergristlejad

Hävitajad

Kergristlejad

HMS Cardiff

  • Sinclairi lipulaev
  • Pikkus-laius-süvis: 137,2 m x 13,2 m x 4,5 m
  • Veeväljasurve: 4260 t
  • Turbiini võimsus: 40 000 hj
  • Kiirus: 29 sõlme
  • Relvastus: 5 x 1-152 mm suurtükki, 2 x 1-76 mm õhutõrjesuurtükki ja 4 x 1-2-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 460

HSM Cardiffi ehitas Fairfield Shipbuilding and Engineering Company Glasgow’ laevaehitustehases. Teenistusse arvati laev 25. juunil 1917 ning peatselt määrati 6. kergeristlejate eskaadri lipulaevaks. I maailmasõjas osales Cardiff lahingutegevuses Põhjamerel, tegutsedes peamiselt erinevate konvoide saate- ja vahilaevana. 20. novembril 1918 otsustas Suurbritannia valitsus saata Balti riikide abistamiseks Läänemerele sõjalaevade eskaadri, mille lipulaevaks nimetati 24. novembril kergeristleja Cardiff. 1.-4. ja 9.-11. detsembril paiknesid Briti eskaadri kergeristlejad koos hävitajatega Liepāja sadamas. Järgnevalt otsustas Sinclair tulla eskaadri peajõududega Tallinna, kus peatuti 12.-15. detsembril. Juba 14. detsembril  ründas Cardiff tervelt 45 minutit oma 152 mm suurtükkide abil Punaarmee tugipunkte Aseris ja Purtses, mille tulemusena purustati Purtse sild ning lõigati läbi Punaarmee varustusliinid tagalaga. Viimast korda viibis kergeristleja Cardiff Tallinnas ajavahemikul 28. 12 . 2018 – 01. 01. 2019. Rosyth’is asunud kodusadamasse jõudis sõjalaev tagasi 10. jaanuaril. 1920.-1930. aastatel teenis Cardiff Vahemerel ja India ookeanil. Hiljem, II maailmasõja ajal teostas kergristleja patrullretki Põhjamerel. Alates 1940. aasta oktoobrist kohandati Cardiff ümber suurtükiväelaste õppelaevaks. Tegevteenistusest arvati laev välja 3. septembril 1945.

HMS Calypso
  • Pikkus-laius-süvis: 140 m x 13,1 m x 4,4 m
  • Veeväljasurve: 4190 t
  • Turbiini võimsus: 40 000 hj
  • Kiirus: 29 sõlme
  • Relvastus: 5 x 1-152 mm suurtükki, 2 x 1-76 mm õhutõrjesuurtükki ja 4 x 1-2-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 344

HSM Calypso ehitas laevaehitusfirma Hawthorn Leslie & Co. ja arvati teenistusse 21. juunil 1917. I maailmasõja ajal teostas laev patrullretki 6. kergristlejate eskaadri koosseisus Põhjamerel. Samuti kasutati Calypsot konvoide saatelaevana. 17. novembril 1917 osales laev Teises Helgolandi lahingus, kus vastase 150 mm mürsu tabamuse läbi hukkusid kõik laevasillal viibinud mereväelased (sh komandör). 24. novembril 1918 määrati kergeristleja kontradmiral Sinclairi poolt juhitud Läänemere eskaadrisse. 1. detsembril Liepāja sadamasse sisenemisel riivas Calypso veealust tundmatut takistust. Sõukruvide vigastuse tõttu saadeti kergeristleja 7. detsembril Suurbritanniasse remonti. Vahepeal otsustas Sinclair jätta Eestisse väikese osa oma eskaadrist ehk kaks kergristlejat ja kolm hävitajat. Laevastikuüksuse ülemaks määrati Calypso komandör mereväekapten Bertram Thesiger. Kergristleja Calypso saabus Tallinnasse talle määratud ülesannet täitma 21. detsembril. Juba 23. detsembril julgestas Calypso koos hävitajaga Wakeful Eesti sõjalaevastiku esimest dessantoperatsiooni Kunda lahes. Korrigeeritud suurtükitulega sunniti punaarmeelased Kundast taganema, millele järgnes alevi vallutamine eestlaste dessantsalga poolt. 26. detsembril vangistasid Tallinnas paiknenud Briti sõjalaevad Aegna-Naissaare piirkonda luureretkele sõitnud Nõukogude Venemaa miiniristleja Spartak. Järgmisel päeval juhiti Calypsolt enamlaste miiniristleja Avtroil jälitustegevust, mille tulemusel vastase alus Mohni saare läheduses vangistati. 2. jaanuaril 1919 andis Thesiger vene ristlejad üle eestlastele, misjärel said Spartak ja Avtroil endale uued nimed – Wambola ja Lennuk. 1918. aasta detsembri lõpus aitas Calypso Eestisse transportida üle 600 Soome vabatahtliku, kellest formeeriti rindele saatmiseks väeosasid. 5. jaanuaril 1919 osales Calypso mereoperatsioonis, mille käigus teostati patrullretki Aegna-Suursaare vahel. Samal päeval julgestas kergristleja suurtükitulega veel Eesti mereväe dessantoperatsiooni Tsitresse. Kergeristleja Calypso lahkus Tallinnast Rosythi sadamasse 5. jaanuaril 1919. 1920.-1930. aastatel tegutses Calypso Suurbritannia Vahemere laevastiku koosseisus. II maailmasõja alguses oli laev teenistuses Suurbritannia 7. ristlejate eskaadris ning tema tegevuspiirkonnaks määrati Põhjameri. Peatselt viidi kergristleja aga Vahemerele, kus ta 12. juunil 1940 Itaalia allveelaeva torpeedorünnaku tagajärjel uppus (hukkus 39 mereväelast).

HMS Caradoc
  • Pikkus-laius-süvis: 137,2 m x 12,9 m x 5 m
  • Veeväljasurve: 4260 t
  • Turbiini võimsus: 40 000 hj
  • Kiirus: 29 sõlme
  • Relvastus: 5 x 1-152 mm suurtükki, 2 x 1-76 mm õhutõrjesuurtükki ja 4 x 1-2-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 438

HMS Caradoc valmis Greenock’i laevaehitustehases Scotts Shipbuilding and Engineering Company Ltd. ja arvati teenistusse 15. juunil 1917. I maailmasõjas tegutses laev 6. kergristlejate eskaadri kooseisus Põhjamerel saatelaevana. Eskaader võttis osa ka Teisest Helgolandi lahingust 1917. aasta novembris. 24. novembril 1918 määrati Caradoc Suurbritannia Läänemere eskaadrisse, kuid jäeti esialgu Kopenhaagenisse sidelaevaks. Tallinnas maabus kergristleja 12. detsembril, tulistades juba 14. detsembril 152 mm suurtükkidest Punaarmee tugipunkte Aseris ja Purtses. Ajavahemikus 15.-22. detsembrini rakendati Caradoci taas eskaadri sidelaevana Kopenhaagenis. Seejärel sai laev käsu minna julgestama Tallinnat kuhu kergristleja naasis 23. detsembril 1918. Eesti Vabadussõja alguskuudel osales laev järgmistes sündmustes: 26. ja 27. detsembril miiniristlejate Spartak ja Avtroil vangistamine; patrollretked 5. jaanuaril 1919 koos Calypso ja hävitajaga Vortigern Aegna-Suursaare vahelisel alal;  Eesti mereväe dessandi julgestamine suurtükitulega Tsitres 05. jaanuaril 1918. Samal päeval lahkus Caradoc Tallinnast. 1920.-1930. aastatel teenis kergeristleja Vahemere laevastikus ja Kaug-Idas. II maailmasõja alguses tegutses Atlandi ookenil saate- ja patrulllaevana. 1943. aastal kohandati Caradoc suurtükiväelaste õppelaevaks. 1944. aastal kasutati laeva ujuvkasarmuna ning samal aastal sai Caradocist Ida-India laevastikuüksuse lipulaev India ookeanil. Tegevteenistusest arvati laev välja 1945. aasta detsembris.

HMS Ceres
  • Pikkus-laius-süvis: 140 m x 13,3 m x 4,3 m
  • Veeväljasurve: 4260 t
  • Turbiini võimsus: 40 000 hj
  • Kiirus: 29 sõlme
  • Relvastus: 5 x 1-152 mm suurtükki, 2 x 1-76 mm õhutõrjesuurtükki ja 4 x 1-2-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 327

HMS Ceres valmis Clydebank’is John Brown & Company laevaehitusettevõttes ning arvati teenistusse 1. juunil 1917. Kergristlejat kasutati saatelaevana Põhjamerel. 24. novembril 1918 määrati Ceres Suurbritannia Läänemere eskaadri koosseisu. Eesti sadamatesse laev ei jõudnud – 1.-4. detsembrini paiknes kergristleja Liepāja sadamas, 7.-16. detsembrini tegutses eskaadri sidelaevana Kopenhaageni sadamas, 17.-19. detsembrini viibis Riias, 19.-21. detsembrini Liepājas ja 21. detsembrist 1918 kuni 5. jaanuarini 1919 uuesti Riias. Aastatel 1919-1932 kuulus Ceres Suurbritannia Vahemere laevastiku koosseisu, misjärel arvati operatiivreservi. II maailmasõja ajal kasutati kergristlejat aastatel 1939-1940 saate- ja patrulllaevana Põhjamerel, 1940. aastal Vahemerel ja ajavahemikus 1940-1943 India ookeanil. 1944. aastal osales Ceres staabi- ja toetuslaevana Normandia dessandis.  1945. aastast kasutati laeva ujuvkasarmuna Portsmouthis kuni 1946. aastani, mil teenistusest välja arvati.

HMS Cassandra
  • Pikkus-laius-süvis: 140 m x 13,3 m x 4,3 m
  • Veeväljasurve: 4190 t
  • Turbiini võimsus: 40 000 hj
  • Kiirus: 29 sõlme
  • Relvastus: 5 x 1-152 mm suurtükki, 2 x 1-76 mm õhutõrjesuurtükki ja 4 x 1-2-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 327

HMS Cassandra ehitas Vickers Limited laevaehitusettevõte Barrow-in-Furness`is ning laev võeti teenistusse 6. kergristlejate eskaadri koosseisus 1917. aasta juunis. Cassandra teenis saate- ja patrulllaevana Põhjamerel ning ainsana 6. kergristlejate eskaadri alustest oli laeval Briti Admiraliteedi  palvel rajatud lennukiplatvorm. Mereväes kasutas lennukeid peamiselt luuretegevuse eesmärgil. 26. novembril 1918 määrati Cassandra Briti Läänemere eskaadri koosseisu. Ajavahemikul 1.-4. detsembrini paiknes laev Liepāja sadamas. Läti sadamas viibides otsustas kontradmiral Sinclair suunduda Tallinnasse ning laevastik asus Eesti poole teele 4. detsembril. Ööpimeduses Saare- ja Hiiumaast lääne poolt seilates sõitis kergeristleja Cassandra miinile ja uppus 5. detsembril. Plahvatus nõudis 11 Cassandra meeskonnaliikme elu, ellujäänud paigutati hävitajale Vendetta. Praktiliselt uhiuue kergeristleja kaotus mõjus Briti Admiraliteedile niivõrd vapustavalt, et kaaluti isegi eskaadri tagasikutsumist kodumaale.

Hävitajad

HMS Valkyrie
  • Pikkus-laius-süvis: 91 m x 8,1 m x 2,7 m
  • Veeväljasurve: 1188 t
  • Turbiini võimsus: 27 500 hj
  • Kiirus: 34 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 1 x 1-76 mm õhutõrjesuurtükki ja 4 x 1-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 115

HMS Valkyrie‘i ehitas laevaehitusfirma William Denny & Brothers Ltd. Dumbarton’is  ja arvati teenistusse 16. juunil 1917. Tegemist oli esimese V-klassi hävitajate juhtlaevaga, mille pardanumbriks sai F 83. Määratuna tegevteenistusse 10. hävitajate flotilli koosseisus, täitis alus peamiselt saate- ja luurelaeva, aeg-ajalt ka konvoide julgestuslaeva ülesandeid Põhjamerel. 22. detsembril 1917 sõitis Valkyrie miinile, mille tagajärjel hukkus 21 mereväelast. Kuni 1918. aasta suveni oli hävitaja Chatham’i laevatehases remondis, misjärel arvati juulis 1918 13. hävitajate flotilli. 24. novembril arvati laev Briti Läänemere eskaadri koosseisu. Ajavahemikul 1.-4. detsembrini ja 9.-11. detsembrini baseerus hävitaja Liepāja sadamas, 12.-15. detsembrini Tallinnas, 17.-19. detsembrini Riias, 19.-20. detsembrini Liepājas, 20.-27. detsembrini Kopenhaagenis ja 27. detsembrist 1918  kuni 1. jaanuarini 1919 taas Liepājas. 2. jaanuaril sõitis eskaadri ülem Sinclair laevaga lätlaste olukorraga tutvumiseks Riiga. Seejärel lahkus Valkyrie Kopenhaagenisse ning sealt tagasi Suurbritanniasse. 1921. aastal arvati hävitaja operatiivreservi ning 1936. aastal lõplikult teenistusest välja.

HMS Vendetta

  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 9 m x 4,5 m
  • Veeväljasurve: 1090 t
  • Turbiini võimsus: 29 417 hj
  • Kiirus: 35 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 2 x 3-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 119

HMS Vendetta ehitati laevaehitusfirma Fairfield Shipbuilding & Engineering Company poolt ja arvati teenistusse 17. oktoobril 1917. Peamiselt tegutses hävitaja saate- ja julgestuslevana Põhjamerel. 1917. aasta novembris osales alus Teises Helgolandi lahingus. 24. novembril 1918 määrati Vendetta Briti Läänemere eskaadrisse. Ajavahemikul 1.-4. detsembrini baseerus Liepājas, 5. detsembril osales miinile sõitnud kergristleja Cassandra meeskonna päästetöödes, 9.-11. detsembrini paiknes Liepāja sadamas, 12.-15. detsembrini Tallinnas ja 14. detsembril tulistas Punaarmee tugipunkte Põhja-Eesti rannikul. Tallinnasse naasis laev 22. detsembril. Juba 26. detsembril osales Vendetta bolševike miiniristleja Spartak vangistamisoperatsioonis ning pukseeris Vene sõjalaeva Tallinna sadamasse. Samuti osales hävitaja teise bolševike miiniristleja Avtroili kinnipidamisoperatsioonis. Märkimisväärse tõigana tasub ära märkida, et 31. detsembril 1918 veeskasid Keri tuletorni lähistel patrullkäiku teinud Vendetta ja Vortigern esimest korda Eesti Vabadussõjas süvaveepomme eesmärgiga hävitada bolševike allveelaev, mida Eesti tuletornide teenistujad eelnevalt väidetavalt märganud olid. Hävitaja Vendetta lahkus Eestist Kopenhaageni 1. jaanuaril 1919, kust seilas peatselt edasi Suurbritanniasse. 1920. ja 1930. aastatel jätkas Vendetta teenistust Briti Vahemere laevastikus. 1933. aastal anti hävitaja üle Austraalia Mereväele. II maailmasõja ajal osales hävitaja Vahemere lahingutegevuses aastatel 1940-1941, 1941-1943 Vaiksel ookeanil ja 1943-1944 Uus-Guinea naabruses. Vendetta arvati teenistusest välja 27. novembril 1945.

HMS Verulam
  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 8,2 m x 3,4 m
  • Veeväljasurve: 1272 t
  • Turbiini võimsus: 27 000 hj
  • Kiirus: 34 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 2 x 2-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 110

HMS Verulami ehitas laevaehitusettevõte Hawthorn Leslie & Co. poolt ja määrati teenistusse 3. oktoobril 1917. 1918. aastal viidi hävitaja üle 13. hävitajate flotilli, kus täitis Põhjamerel saate- ja julgestuslaeva ülesandeid. 24. novembril 1918 määrati alus Briti Läänemere eskaadrisse. 1.-4. detsembrini paiknes Verulam Liepājas. Peale kergristleja Cassandra kaotus võttis eskaader kursi Kopenhaagenisse. 6. detsembri udus leidis aset Verulami ja Westminsteri kokkupõrge. Õnnetus põhjustas mõlemale laevale tõsiseid kahjustusi, mistõttu eskaadri ülem mõlemad hävitajad 7. detsembril 1918 Suurbritanniasse remonti saatis. Verulam naasis Soome lahele alles 1919. aasta suvel, kus aga õnnetu juhuse tõttu Koivisto lähedal Briti vägede endi poolt veestatud miinile sattus ning uppus.

HMS Wakeful
  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 8,2 m x 3,4 m
  • Veeväljasurve: 1100 t
  • Turbiini võimsus: 27 000 hj
  • Kiirus: 34 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 2 x 3-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 110

HMS Wakeful valmis Clydebank’is, John Brown & Company laevaehitustehas ja arvati teenistusse 6. oktoobril 1917. Algselt oli tegevteenistuse peamiselt Põhjamerel. 24. novembril 1918 määrati Briti Läänemere eskaadrisse. Järgmisel kuul külastas eskaadri koosseisus Liepāja ja Riia sadamaid. Tallinna saabus Wakeful 22. detsembril koos hävitajaga Vendetta. 23. detsembril julgestas suurtükitulega koos kergristleja Calypsoga Eesti mereväe esimest dessantoperatsiooni Kundas sundides vaenlase asulast taganema. 26.-27. detsembril osales Wakeful  bolševike miiniristlejate Avtroil ja Spartak vangistusoperatsioonidel. 28. detsembril saabus Tallinnasse vangisatud miiniristlejaid inspekteerima admiral Sinclair. 1. jaanuaril 1919 lahkusid hävitajad Wakeful ja Vendetta koos eskaadri lipulaevaga Tallinnast ja siirdusid tagasi Suurbritanniasse. 1930. aastatel arvati Wakeful operatiivreservi, kuid II maailmasõja puhkemisel arvati taas tegevteenistusse. 1940. aasta mais osales hävitaja Briti maavägede evakueerimisel Dunkirk’i rannikult. Päästetud vägede transportimise ajal tabas Wakefuli Saksa allveelaeva S-30 torpeedorünnak, mille tagajärjel laev 29. mail 1940 uppus. Hukkus 638 sõdurit ja 85 laeva meeskonnaliiget.

HMS Wessex

  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 8,2 m x 3,4 m
  • Veeväljasurve: 1100 t
  • Turbiini võimsus: 27 000 hj
  • Kiirus: 34 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 2 x 3-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 110

HMS Wessexi ehitas laevaehitusettevõte Hawthorn Leslie & Co. ńing arvati teenistusse 11. mail 1918. Sama aasta novembris määrati alus Briti Läänemere eskaadri koosseisu. 12.-15. detsembrini paiknes hävitaja Tallinnas rünnates 14. detsembril punaarmeelaste tugipunkte Aseris ja Purtses. Teistkordselt viibis laev Eestis 1.-5. jaanuarini 1919, mil teostas patrullretki ja julgestas Eesti mereväe dessantoperatsiooni Tsitres. 5. jaanuaril jõudis laev Kopenhaagenisse, kust jätkas teekonda Suurbritanniasse. 1920. ja 1930. aastatel teenins Wessex 6. hävitajate flotillis Atlandi ookeanil. II maailmasõja alguses sai laeva ülesandeks Briti vägede toetamine Põhja-Prantsusmaa rannikul. 24. mail 1940 sattus hävitaja Saksa sõjalennukite rünnaku alla ning uppus peale kolme pommitabamust.

HMS Westminster

  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 9 m x 3,4 m
  • Veeväljasurve: 1100 t
  • Turbiini võimsus: 27 000 hj
  • Kiirus: 34 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 2 x 3-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 110

HMS Westminsteri ehitas Greenock’is paiknenud laevaehituskompanii Scotts Shipbuilding and Engineering Company Ltd. ja arvati teenistusse 18. aprillil 1918. Sama aasta lõpus määrati alus Briti Läänemere eskaadrisse. Läänemerel jõudis Westminster külastada ainult Liepāja sadamat, sest juba 6. detsembril põrkas alus kokku teise hävitajaga Verulam. Järgmisel päeval saadeti mõlemad alused tagasi Suurbritanniasse. 1920. aastatel teenis Westminster Atlandi ookeanil Suurbritannia 6. hävitajate flotillis, misjärel arvati operatiivreservi. II maailmasõjas valmistati hävitaja ette lahingutegevuseks Põhjamerel. Normandia dessandi ajal 1944. aastal täitis Westminster saate- ja julgestuslaeva kohustusi. Laev arvati teenistustest välja 1946. aastal.

HMS Windsor

  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 8,2 m x 3,4 m
  • Veeväljasurve: 1100 t
  • Turbiini võimsus: 27 000 hj
  • Kiirus: 34 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 2 x 3-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 110

HMS Windsori ehitas Greenock’is paiknenud Scotts Shipbuilding and Engineering Company Ltd. ja võeti teenistusse 28. augustil 1918. Peagi määrati sõjalaev Briti Läänemere eskaadrisse. 12.-15. detsembril 1918 võttis laev osa Tallinna kaitsmisest ning 14. detsembril Punaarmee kindlustuspunktide ründamisest. 1918. aasta detsembris kuni 3. jaanuarini 1919 paiknes Windsor peamiselt Läti sadamates või Kopenhaagenis. Seejärel seilas hävitaja tagasi Suurbritanniasse. 1920. aastatel kuulus Windsor Atlandi ookeanil tegutsenud Suurbritannia 6. hävitajate flotilli. 1940. aastal osales alus koos hävitajatega Wakeful, Wessex ja Westminster Briti maaväegede evakueerimisoperatsioonis ning 1944. aastal Normandia dessandis. Tegevteenistusest arvati laev välja 15. augustil 1945.

HMS Wolfhound
  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 8,1 m x 3,4 m
  • Veeväljasurve: 1100 t
  • Turbiini võimsus: 27 000 hj
  • Kiirus: 34 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 2 x 3-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 110

HMS Wolfhoundi ehitas laevaehituskompanii Fairfield Shipbuilding and Engineering Company ja hävitaja määrati teenistusse 27. aprillil 1918. Sama aasta novembris lähetati alus Läänemerele. Kontradmiral Sinclairi juhtimisel saabus Briti Läänemere eskaader 12. detsembril Tallinnasse, kuhu jäädi 15. detsembrini, misjärel paiknes Wolfhound valdavalt Läti sadamates, kus võttis pardale sõjapõgenikke. 1919. aaasta jaanuaris siirdus laev koos ülejäänud eskaadriga tagasi Suurbritanniasse. Wolfhound jätkas teenistust 2. hävitajate flotilli koosseisus Atlandi ookeanil, kuid 1920. aastate lõpus arvati reservi. II maailmasõjas võeti laev taaskord tegevteenistusse ning osales 1940. aastal Briti vägede evakueerimisoperatsioonil Dunkirkis. Aastatel 1940-1942 oli laev kapitaalremondis ning 1943-1945 teenistuses konvoide saatelaevana Põhjamerel. Wolfhound arvati tegevteenistusest välja 1945. aastal.

HMS Woolston

  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 9,3 m x 3,4 m
  • Veeväljasurve: 1120 t
  • Turbiini võimsus: 30 000 hj
  • Kiirus: 36 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 3 x 2-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 134

HMS Woolston valmis John I. Thornycroft & Company laevaehituskompaniis ning arvati teenistusse 28. juunil 1918. 24. novembril määrati hävitaja Briti Läänemere eskaadrisse. 12.-15. detsembrini 1918 baseerus alus Tallinnas, misjärel paiknes valdavalt Läti sadamates. 1919. aasta jaanuaris sõitis tagasi Suurbritanniasse. 1920. aastatel teenis alus 4. hävitajate flotillis ning Suurbritannia Vahemere laevastiku koosseisus. II maailmasõja ajal tegutses tegutses konvoide julgestuslaevana – 1941. aastal Atlandi ookeanil ja 1941-1945 Põhjamerel. Woolston arvati reservi 1945. aastal.

HMS Vortigern

  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 8,2 m x 3,4 m
  • Veeväljasurve: 1272 t
  • Turbiini võimsus: 27 000 hj
  • Kiirus: 34 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 2 x 2-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 110

HMS Vortigern valmis J. Samuel White’i laevaehitusettevõttes ning võeti teenistusse 21. jaanuaril 1918. Peatselt määrati alus 13. hävitajate flotilli, mille koosseisus teostas patrullretki Põhjamerel. Kui hävitajad Verulam ja Westminster kokkupõrke tagajärjel kodumaale tagasi suunati, saatis Suurbritannia neid asendama alused Vortigern ja Viscount. Vortigern asus Läänemere poole teele alles 14. detsembril 1918 ning ühines eskaadriga Liepājas 18. detsembril. Kuna olukord muutus kriitiliseks, otsustas Sinclair saata Tallinnat kaitsma kahest kergristlejast ja kolmest hävitajast koosnenud üksuse. Vortigern saabus ettenähtud sihtkohta 23. detsembril. Vortinger võttis osa järgmistest Eesti Vabadussõja sündmustest: 26.-27. detsembril aitas vangistada bolševike miiniristlejad; teostas patrullretki Eesti rannikuvetes ning Aegna ja Naissaare ümbruses; 31. detsembril veestas koos Vendettaga süvaveepomme  vaenlase allveelaeva uputamiseks; 5. jaanuaril julgestas suurtükitulega Eesti mereväe dessanti Tsitres. Vortigern lahkus Eestist 5. jaanuaril 1919. 1920. aastatel teenis laev 1. hävitajate flotillis ning kümnendi lõpul arvati operatiivreservi. II maailmasõja aja täitis Vortigern konvoide saatelaeva ja patrullaeva ülesandeid La Manche’i väinas ja Atlandi ookeanil. Hävitaja Vortigern uppus Saksa allveelaeva torpeedorünnaku tagajärjel 15. märtsil 1942. aastal.

HMS Viscount
  • Pikkus-laius-süvis: 95,1 m x 9,3 m x 3,2 m
  • Veeväljasurve: 1120 t
  • Turbiini võimsus: 30 000 hj
  • Kiirus: 36 sõlme
  • Relvastus: 4 x 1-102 mm suurtükki, 2 x 1-40 mm õhutõrjesuurtükki ja 2 x 3-533 mm torpeedotoru
  • Meeskond: 134

HMS Viscount valmis John I. Thornycroft & Company laevaehituskompaniis ja võeti teenistusse 4. märtsil 1918. Hävitaja arvati Scapa Flow’s baseerunud suure laevastiku koosseisu. Hävitajate Verulam ja Westminster kokkupõrke tagajärjel, lähetati Viscount Läänemerele Sinclairi eskaadrit täiendama. Alus saabus Liepājasse 22. detsembril. 28. detsembril saatis Viscount Tallinasse seilanud kergristlejat Cardiff. Järgnevatel päevadel teostas hävitaja regulaarseid patrullretki Eesti vetes. Viscount lahkus Tallinnast Suurbritanniasse 5. jaanuaril 1919.  Sama aasta suvel naasis hävitaja Soome lahele ning osales Nõukogude Venemaa Balti laevastiku operatiivvägede vastu suunatud operatsioonides. 1920. aastal määrati laev Suurbritannia Atlandi laevastiku koosseis. Järgmisel aastal ühines Viscount Balti riike külastanud Briti kergristlejate ja hävitajatega külastusretke Balti riikidesse. 1920. aastate keskel teenis Briti Vahemere laevastikus. II maailmasõja ajal (1939-1945) täitis konvoide saatelaeva kohuseid Atlandi ookeani põhjaosas, La Manche’i väinas ja Suurbritannia ja Gibraltari vahelisel mereteel. Viscount arvati teenistusest välja 1945. aastal.